...nädal oli see. Ilmselgelt mäletan seda seitset päeva veel viiekümne aastaselt ka!
Nii... nädal algas ja ma tulin Pärnu. Algus oli tavaline nagu ikka ja siis helistas mu ema 1 päev ja ütles, et no nii said trhavi jah. Et pm tal pohhui ja tema seda ei maksa nagu ikka (välja arvatud 2 trahvi mis ta maksnud on). Siis ma mõtlesin, et oiii vittu AGA see polnud veel midagi.
Läksime jõe äärde ja mu mõlemad kuukaardid lendasid jõkke. Sindi kuukaardi ostsin just mingi 2 päeva tagasi ja siis mu 12 euri (kuupiletite maksumus) lendas lihtsalt pärnu tormisesse jõkke :S Õnneks Kristjan sai mulle raha anda, et ma uued kuuaardid saaksin osta.
Läks päev edasi vist äkki või? Ja siis ütles Massu mulle, et ma ei saa ööseks tema juurde, sest ta isa ei luba. Ega ei tulnud ju mingi reaalne kodutu tunne peale ju. Koguaeg mingi otsi kohta kus ööbida. Mida vittu tegelt ka.
Lõpuks sain Kauri juurde ja Geiter tuli ka. Õnneks oli see õhtu lõbus vähemalt. Tegime Geiteriga paar veini jne.
Eile õhtul helistas mulle ema ja ütles, et mamma kukkus koku ja on teadvuseta kiirabiautos ja mul oli nagu et huiiii????????? Emme oli veel öösel ka proovind helistada, aga mu kõned olid suunatud ja ta ei saanud mind kätte.
Ja jõudsime reede juurde. Emps helistas hommikul ja nagu ma juba arvasin, siis vanaema suri ära :S
Nüüd mul polegi enam ühtegi vanamea ega vanaisa :/
Esimene mõte oli mul kohe, et mis Avost saab. Ma ei kujuta nagu ette ka.
Mis üldse nagu saab? Ma reaalselt ei taha sellele ÜLDSE mõelda. Mul pole mitte midagi, mul pole isegi elukohta (Pärnus). Ma lasen emal täna ühika helistada, sest seal on nagu KÜMME vabakohta tüdrukutele ja mina ei saa sinna, kuigi olen kaugelt tulev inimene. HAIGE
Nüüd sõidangi koju emme juurde ja siis vaatan, mis saab :S
